Mount Etna
Käisime lastega Sitsiilias puhkamas ja otsustasime võtta ette matka Mount Etnale- Euroopa kõrgeima (3403m) ja maailma aktiivseima vulkaani juurde. Valisime GetYourGuide keskkonnast endale sobivaks matkajuhiks Fabrizio , ning koos tema ja ühe neljaliikmelise Itaalia perekonnaga võtsime matka ette. Esmalt varustati meid matkasaabaste ja kiivritega, viimane neist mäel liikumiseks kohustuslik. Teisi matkajaid mäel oli üsna palju, matkajuhid kõik omavahel tuttavad ning jagasid üksteisele jooksvalt infot. Nagu näiteks, et tavapärast teed pidi seekord minna ei saa, kuna üleeilne laava liugles teest üle ja oli loodud uus tee, mida mööda meie sel päeval liikusime.
Sõitsime köisraudteega umbes 2500 meetri kõrgusele ning sealt edasi bussidega 2800 peale. Põhimõtteliselt saab seda teekonda ka jala läbida, kuid mina oma teismelistega valisime teise/lihtsama tee. Oluline oli näha mäge kõrgemalt, kui võtta ette raske teekond üsna igavavõitu vaadetega 2850 peale.
Bussist väljudes kostus kõva müristamist- saime teada, et vulkaani kraatri sees müristabki! See oli nii kummaline- on päike ja soe ja mõnesaja meetri kõrgusel mäe seest kostub kõva mürinat. Ja muide, kui vulkaan purskab atmosfäärist välja, siis pidavat välku ka lööma. Meie giid oli väga äge, tutvustas ajalugu, viskas nalja ja tundsime terve matka ajal end väga turvaliselt ja hästi.
Ilm oli väga muutlik, nagu vulkaan isegi – kord paistis päike ja oli soe, siis tuli tuul ja pani kapuutsi pähe tõmbama. Lõpuks kadus päike ning kõndisime pilvede sees, kus nähtavus oli vaevu viis meetrit. See kõik juhtus nii kiiresti ja tekitas veidi kõhedustki- järsku ei näinud enam teisi matkajaid ega mäe tippu.
Maastik oli samuti muutlik, kui allpool oli maapinnal tuhk ja väikesed tuhakivikesed, siis mida kõrgemale jõudsid seda suuremaks kivistunud laavatükikesed muutusid.
Kõige meeldejäävam hetk oli see, kui nägime laavat. Päriselt. Seal, kus me natuke aega tagasi kõndisime, hakkas voolama laava. See oli korraga hirmutav ja kuidagi lummav – loodus tegi oma asja, ja meie olime lihtsalt pealtvaatajad.
Matk kestis umbes viis tundi. Ei olnud kerge, aga mitte ka üle jõu käiv. Pigem selline, kus iga samm pani rohkem hindama looduse võimsust ning seda, et sa saad koos oma lastega midagi nii erilist kogeda.
Tagantjärele mõeldes – see ei olnud lihtsalt matk. See oli hetk, kus aeg korraks peatus. Ja kui keegi küsib, kas tasub minna – siis jah, kindlasti, meie soovitame!viim
Kunagi ammu purskas Etna just siit!
Terve mägi oli lepatriinusid täis. Tuleb välja, et Etna on triinude lemmik söögipaik- kõik pisemad putukad pistetakse nahka ja toidulaud pidavat õige rikkalik olema. Soojaga tulevad nad välja, kuid jahedaga poevad kivide alla peitu.
Helikopterid tiirutasid meie kohal paaril korral. Eks ikka siis rikkamad ja jalutud, käisid Etnat helikopteri aknast oma silmaga kaemas- see on aga tegelikult seadusega keelatud.
Ja siis juhtus nii! Hetk tagasi kõndisime mõne meetri kauguselt just sellest kohast, kus moment hiljem ilmus maa seest välja laava! Täiesti uskumatu ja aukartust äratav moment. Maapind meie jalge all muutus kuumaks ja laava tuli üha enam nähtavale.
Kõndisime 30 meetrit kõrgemale ja pilt, mis avanes oli maagiline. Vaatasime täielikus vaikuses, kuidas kivimürakad vaikuses voolasid, allapoole, aeglaselt ja järjekindlalt. Pealmine kiht juba õhu käes kivistunud ja allpool laava, mis voolates allapoole liikus.
Viimane pilguheit mäele ja laskumine köisraudteeni algas.
Siin voolas kunagi ammu laava. Ennemuistsel aal käidi talvel siin muuladega jääd kogumas, seda eksporditi ning jääst valmistati ka erilist Sitsiilia jäätist- Granitat.
Esimene taimekene peale laskumise algust. Järelikult oleme varsti tagasi tsivilisatsioonis.
Siin meie väike matkagrupp ja tublid matkalised 🙂
Catania piirkonnas liigeldes on mägi pea igalt poolt kaugusest näha. Nii ka meie hotellitoa rõdult. Õhtuti mattus mägi udu sisse ning öösiti oli näha, kuidas laava mäetipust purskab. Milline vaatmäng, milline maagia.
Comments are closed.